Esmamulje: Halo 2 XBOX

Halo seeria esimene osa meeldis mulle ikka ropult, enne ei olnud FPSidega eriti just sina peal, aga sealt alates olen vastava žanri esindajaid ikka nautinud. Seega oli Halo 2 ettevõtmine paratamatu.

Eelkäijast eristab teda muidugi see, et graafika on ilusam. Kuigi cut scene'ide ajal näeb päris tihti mõnda bugi. In-game graafika on siiski ilus ja kõlbab vaadata, samuti on level desing natuke parem kui eelmise osa pisut igavavaks kiskunud tasemetel, kus üks ümbrus muudkui kordus ja kordus.

Audiopool on endiselt äge, relvad teevad lahedat heli, muusika on grandioosne ja tume ning näitlejad on tasemel. Ainult Covenandi pool on raske dialoogist aru saada, kuna nende hääled on niivõrd imelikel kõrgustel.

Gameplay on mõnus, kõik sujub, aga sellegi poolest tuli mul isiklikult analoogkangide tundlikkust näppida natuke madalmaks, sest default setting oli kuidagi liiga libe ja äkiline mu jaoks. Profid arvatavasti on harjunud. Siiski töötab kõik suht samamoodi nagu enne ning see on hea. Multiplayer on siiani veel avastamata.

Lugu on samuti mulle meelepärane ning fakt, et seekord on võimalik mängida ka kui Covenandi rassi esindajana, on plusspunkt. Ausalt öelda pakkus mulle Covenantide usuhullude ja vastavate teemade lugu palju rohkem pinget kui Master Chiefi järjekordne üritus Maad päästa. Muidugi pole lugu veel mitte kuhugi jõudnud, seega hoian pöialt.

Siiani on olemus positiivne, Halo mulle väga meelib ning tegu on cooli seeriaga.

Esmamulje: Dead or Alive 2 Dreamcast

No mis teha, ma olen aina enam ja enam kaklusmänge hakanud mängima ning Dead or Alive 2 on vägagi kvaliteetsena tunduv mäng. Graafika on äge, kõik toimib ilusti, audio paitab enamjaolt kõrvu ning näol on mõnus muie, kui vastane tappa saab.

Muidugi, kui ma ise tappa saan, siis see muie kaob, aga selle põhjuseks on siiski enamjaolt see, et kaklusmängudes vähe kogemust on.

Esmamulje: Family Feud PS2

Ma usun, et enamus inimesi on tuttavad Kristjan Jõekalda poolt juhitud telesaatega "Rooside Sõda?" Ameerikas on vastava ülitise nimeks Family Feud ja ennäe imet, sellest on valmis vorbitud ka videomäng. Kas see on ka hea?

Esmamulje järgi....meh. Pole siin midagi nii säravat, aga eks ta mängida ka kõlbab. Uskuge mind, on olemas ka hullemaid ja igavamaid asju kui Family Feud PS2el. Graafika on suhteliselt keskpärane, audipool on igav ja monotoonne, gameplay on igav...aga lõppude lõpuks võttis võimu võidujanu ja oli vaja teisele perele pähe teha.

Multiplayer oleks vast põnevam, aga siis tuleb leida keegi, kes viitsiks koos minuga igavleda.

Esmamulje: Lion King SNES

Lion King on taaskord üks päris normaalsena tunduv Disney platvormer, kuigi sedapuhku on asja kallale asunud hoopis Virgin, mitte Capcom. Graafika on üpris kena, kuigi kohati tundub asi vaata et liiga värvilisena ning peas tekib mõtte, et kui valimiseks läheks, siis ma vaataks vaikselt ikka sinna NESi poole. Audio on samuti normaalne, aga muusika on kuidagi uinutav. Siiski kõlab vahetevahel üksikuid lauseid filmist, mis kõlavad üllatavalt hästi.

Tundub olevat hea mäng, kuid nurisemiskohti vast siiski on veel piisavalt. Loodetavasti kui Simba kasvab siis ka mäng liigub täiuslikkuse poole.

Esmamulje: Aladdin SNES

Aladdin on üks sellistest mängudest, mida on peale alustamist raske ära lõpetada. Mõnus platvormer, kõik toimib sujuvalt, muusika on kõrvupaitav ning väljanägemine samuti suurepärane.

Nuriseda on raske, samas kiita ka pole rohkem midagi. Kuigi ma usun, et eelarvamus ei eksi ning elamus püsib kuni lõpuni sama.

Esmamulje: Tekken 5 PS2

Tekkeni viies osa on minu arust igatahes üks vägagi sümpaatne mäng, mis näeb välja suurepärane, kõlab suurepäraselt ning tundub igas mõttes ka mängu poolest...noh, suurepäraselt. Tegemist on päris hea stressileevendajana ka.

Teha on palju ja tegelasi niisamuti, igaüks lahedam kui teine. Stooriosad on muidugi naeruväärsed, kuid seda lausa sellisel levelil, et nad....mm...suurepärased...?

Esmamulje: Tony Hawk's Project 8 PS2

Tony Hawki mängude seeria kaheksas osa ei paista mitte millegi erilisega silma. Nagu juba Undergroundi aegadelt vist kombeks üritatakse sisse segada ka stooriliin, mis oma olemuses on väga lihtne. Tõuse rulatajate edetabelis ja saa Tony Hawki Projekt 8 liikmeks. Siiski on kõik muu siiani sama ning liigutakse ikka ühest piirkonnast teise, et trikke ja ülesandeid ja muud säärast teha. Osad ülesanded on vanad tuttavad, teised jälle jätkuvalt veidrad.

Levelid on lahmakad ning rulatada on üldiselt siiski suht fun. Lisaks sellele olen ma juba ammu TH mängude fänn olnud. Või vähemalt rulamängude fänn, kahjuks on aga senini proovimata paljukiidetud Skate mängud ning osad TH mängud samuti.

Selle osa tõmbenumbriks on laua aegluubis kontrollimine oma jalgade abil, mille tegemiseks on vaja analoognuppe all hoida ja siis trikke teha. Kõlab raskelT? Seda ta ka on. Enamjaolt jätan võimalused kasutamata ning mängin nii nagu vanasti.

Väljanägemine on mängul igatahes hea ning soundtrack on samuti mõnus, üleüldiselt tundubv aga et ega sealt erii palju rohkem ei olegi. Kipub igavaks minema see seeria.